Mul jagub tsitrust, kui ka otsa saand on tee ning suhkur
Ja puhand kõrva paitab päev, mil iga remix tundub
Värske nagu lehvik tuulduks
Kui täidan biiti, mida kätte saades peale minu polnd veel keegi kuulnud
Seega see vool, mis nautimise teind on imelihtsaks
Nüüd on üle keha tuntav, justkui noodid oleks pimekirjas
Ja hoides igat vedrukeerdu, poolenisti potentsiaali pruukides
Ma pole kordagi veel elus pettund
Siiski jäänd on selgusetuks see, et mida eeldab standard
Kui järjest juurde kasvab tükke, mida endast anda
Ja kui ka tõsiselt ei võetaks mind, tean ikka
Et kõik on leidnud tõestamist ja pole ennast enam veenda vaja
Aint kui pärast loobumist veel ikkagi
Saab alustada sealt, kus miski pikali kord lõi
Kõik, mis oluliseks pidasid, siis kokku liites ridasid
Võib võita aint üks kord kas mittemidagi või kõik
Ja mõistsin
Et nüüd ongi aeg, et tulla välja lõpuks
Et siitilmast ärasõitu ootamata veel
Saaks saata rahus enda päevad õhtuks
Justnagu märki lastes
Hingata võib hästi vaikselt
Niipea kui otsa lõppeb õhk, õhk
Ja nüüd on aeg, et tulla välja lõpuks
Et siitilmast ärasõitu ootamata veel
Saaks saata rahus enda päevad õhtuks
Justnagu märki lastes
Hingata võib hästi vaikselt
Niipea kui otsa lõppeb õhk, õhk
Nii olla võibki iitaibilikult vaba nagu lendav deemon
Kui võtta kuulda ainult hääli, mis mu enda sees on
Mul on mu ööd, mis jäävad alles, vaatamata
Et pärast järgmist pööripäeva taaskord tunnivõrra kellad ees on
Mul küll on aega pärast õige suuna leidmist
A bürokraatia pillub ohtralt jalgutakerduvat punast teipi
Ja muudkui eksiteele surub mind
A õnneks vastupanuvõime on endiselt eeskujulik
Ja ehkki viibin otsingul, kus iga leid toob rõõmu
Ja ühisotsus väljahääletamiseks ainult enda vigadest on sõltuv
A see hulk, mis ootab otsustavat häält, on osalt lõpmatu
Kus mõni üksik annab käe ning ülejäänd on osavõtmatud
A kuniks jutuhoog ei katke
Püüan pan*stada sellesse, et iga ootamatu õnn
Jääks kasvõi ajutiselt püsima ega muutuks kohe valeks
Kui pean tegema ka asja, millesse mul endal enam usku pole alles
Seega
Võin jääda rahule, kui otsa lõppeb õhk
Ja uuel ringil jätkan algusest, kui otsa lõppeb õhk
Ning oma käed võin jätta taskusse, kui otsa lõppeb õhk
Sest lõpuks ikka päev saab varjudeks, kui otsa lõppeb õhk
Ja kuigi truuks tahan jääda tartule, kui otsa lõppeb õhk
Ma maailmas ringi rändan palju veel, kui otsa lõppeb õhk
Ja kui ka edaspidi jääb saatma mu igat rooga kõrbelõhn
Ma ei kerja toetust ega oota õlekõrt, mõistes
Et nüüd ongi aeg, et tulla välja lõpuks
Et siitilmast ärasõitu ootamata veel
Saaks saata rahus enda päevad õhtuks
Justnagu märki lastes
Hingata võib hästi vaikselt
Niipea kui otsa lõppeb õhk, õhk
Ja nüüd on aeg, et tulla välja lõpuks
Et siitilmast ärasõitu ootamata veel
Saaks saata rahus enda päevad õhtuks
Justnagu märki lastes
Hingata võib hästi vaikselt
Niipea kui otsa lõppeb õhk (õhk) õhk