Mul jagub tsitrust, kui ka otsa saand on tee ning suhkur Ja puhand kõrva paitab päev, mil iga remix tundub Värske nagu lehvik tuulduks Kui täidan biiti, mida kätte saades peale minu polnd veel keegi kuulnud Seega see vool, mis nautimise teind on imelihtsaks Nüüd on üle keha tuntav, justkui noodid oleks pimekirjas Ja hoides igat vedrukeerdu, poolenisti potentsiaali pruukides Ma pole kordagi veel elus pettund Siiski jäänd on selgusetuks see, et mida eeldab standard Kui järjest juurde kasvab tükke, mida endast anda Ja kui ka tõsiselt ei võetaks mind, tean ikka Et kõik on leidnud tõestamist ja pole ennast enam veenda vaja Aint kui pärast loobumist veel ikkagi Saab alustada sealt, kus miski pikali kord lõi Kõik, mis oluliseks pidasid, siis kokku liites ridasid Võib võita aint üks kord kas mittemidagi või kõik Ja mõistsin Et nüüd ongi aeg, et tulla välja lõpuks Et siitilmast ärasõitu ootamata veel Saaks saata rahus enda päevad õhtuks Justnagu märki lastes Hingata võib hästi vaikselt Niipea kui otsa lõppeb õhk, õhk Ja nüüd on aeg, et tulla välja lõpuks Et siitilmast ärasõitu ootamata veel Saaks saata rahus enda päevad õhtuks Justnagu märki lastes Hingata võib hästi vaikselt Niipea kui otsa lõppeb õhk, õhk Nii olla võibki iitaibilikult vaba nagu lendav deemon Kui võtta kuulda ainult hääli, mis mu enda sees on Mul on mu ööd, mis jäävad alles, vaatamata Et pärast järgmist pööripäeva taaskord tunnivõrra kellad ees on Mul küll on aega pärast õige suuna leidmist A bürokraatia pillub ohtralt jalgutakerduvat punast teipi Ja muudkui eksiteele surub mind A õnneks vastupanuvõime on endiselt eeskujulik Ja ehkki viibin otsingul, kus iga leid toob rõõmu Ja ühisotsus väljahääletamiseks ainult enda vigadest on sõltuv A see hulk, mis ootab otsustavat häält, on osalt lõpmatu Kus mõni üksik annab käe ning ülejäänd on osavõtmatud A kuniks jutuhoog ei katke Püüan pan*stada sellesse, et iga ootamatu õnn Jääks kasvõi ajutiselt püsima ega muutuks kohe valeks Kui pean tegema ka asja, millesse mul endal enam usku pole alles Seega Võin jääda rahule, kui otsa lõppeb õhk Ja uuel ringil jätkan algusest, kui otsa lõppeb õhk Ning oma käed võin jätta taskusse, kui otsa lõppeb õhk Sest lõpuks ikka päev saab varjudeks, kui otsa lõppeb õhk Ja kuigi truuks tahan jääda tartule, kui otsa lõppeb õhk Ma maailmas ringi rändan palju veel, kui otsa lõppeb õhk Ja kui ka edaspidi jääb saatma mu igat rooga kõrbelõhn Ma ei kerja toetust ega oota õlekõrt, mõistes Et nüüd ongi aeg, et tulla välja lõpuks Et siitilmast ärasõitu ootamata veel Saaks saata rahus enda päevad õhtuks Justnagu märki lastes Hingata võib hästi vaikselt Niipea kui otsa lõppeb õhk, õhk Ja nüüd on aeg, et tulla välja lõpuks Et siitilmast ärasõitu ootamata veel Saaks saata rahus enda päevad õhtuks Justnagu märki lastes Hingata võib hästi vaikselt Niipea kui otsa lõppeb õhk (õhk) õhk