Need üksildased tütarlapsed Nagu Prantsuse filmist Käekott üle õla Lõhikuga seelik seljas Uitamas hämarail südalinnatänavail Ja sääl tuled sina Hilisõhtune kauboi Esimesed hallid karvad Säramas uljalt kikkis habemest vasta Puhud õllevahu oma prilliklaasidelt Ja uudistad salapärast ilmutust Augustilõpu melanhoolias Näed kuidas sire tütarlaps Kiljudes kõrvale põikab - kraba ta kaissu - emba meeletult - murra käed seljataha - ja löö hambad otse ta lahtisesse kaelusesse Seda ta ju ootab Aga ei hiilid tast kaarega mööda Koju kahe õllepudeli juurde külmutuskapis