all kose jalamil kus segi valgus veega kus tõuseb hämarus kui udukerge pilv kus päiksepaistes vesi sarnane on meega üht näkki ujumas on näinud minu silm üht näkki ujumas on näinud minu silm ta kerge jalg ei puuduta veepinda kui kose lainelt tõuseb oma kivile ja keel ta kaelas pole üldse hinda käid lainte tantsus järgi rivilt rivile käib lainte tantsus järgi rivilt rivile siis vastu eha selgub metsa siluett ma märkan - elu algab rohekatel vetel, ja kajab uhkelt vette kukkuv kett - üks käsi viipab sealt, see pole meelepete üks käsi viipab seal, see pole meelepete ei teagi täpselt, kas on vesi või on taevas kui lendan kaldalt kose käte vahele - ja ärkan üles ühes tillukeses laevas kus ruumi on vaid meile kahele kus ruumi on vaid meile kahele meile kahele kahele aaaaa...