Kohe, kui sündisin ilma,
jäin arstile pinnuks ma silma.
Pinnu asemel palki nad näevad,
no küll oli ikka masendav!
Nii tõusiski pidevalt kisa-kära,
kuid lõpuks ometi viidi mind ära.
Ja lohutas emake: poju,
me viime su ära siit koju.
Minu kodu on mu kindlus,
minu kindlus ja paradiis.
Vaikne kena kohakene
kõige kallim surmani.
Me elame majas, kus kõik on nii tore,
kus teki all täisid ja lutikaid pole,
kus soojaveekraanist saab keedetud vett
ning põrandaid kaunistab libe parkett.
Üha rohkem hakkan ma veenduma,
et nii on võimatu elada.
Ei tea, kuhu istuda-astuda,
kuhu istuda, kuhu astuda.
Minu kodu on mu kindlus,
minu asjade paradiis.
Minu isamajakene
meelen minul alati.
Käin seal söömas ja
palun öömaja.
Käima varjuna
tuleb harjuda.
Läbi akna või
kikivarvulgi,
läbi akna või
oooooooooo.
Minu kodu on mu kindlus,
haisev läbikäiguhoov.
Sinna tagasi mul minna
pole soov.