Enam päikse kuldsest lõõsast
Punut pärg mu pääd ei ehi
Igast puust ja igast põõsast
Hiilib mustas mantlis mehi
Võikaid varje kerkib hulgi
Kohe taeva tuhmjat seina
Kes küll poetas kaarnasulgi
Ruugesse mu ristikheina?
Kes küll pühkis kullapuru
Punetavalt pilvepangalt
Nühkis õiemustrid muru
Hõberoheliselt kangalt
Ära küsi. Pimedas ju
Helkimas näed aknaruutu
Koju nüüd! Sest öös on asju
Mille külge tark ei puutu