Pannes omavahel kokku ta jutust kinni püütud sõnu
Teen vahel valed järeldused jälgides ta tüdruksõpru
Maikaeba, et olen langend süütult võrku
Isegi kui avastan, et olen üksnes püüdnud õhku
A mis siis, kui külmuks põrgu? kas siis reeglid kehtiks?
Ma panin tähele, et ta miskipärast päevikust on välja rebind lehti
Ja pärast klaarimist jäi asjale küll pisut veider maitse
Sest mu naisterahvast suudab rahuldada aint teine naine
Taisaand öelda, et ma pole ta eest hoolitsenud hästi
Ma ei ole teda petnud ega avalikult meie voodielust rääkind
Ja ma mõtlen, kas see üldse teeks mind vähem mehelikuks
Kui ta meeltes ringi roniv neiu leiaks pääsetee veel tippu
Nii mõnelgi on ilmselt tekkind aastatega huvi
Kui pärast kehva pidu koju jõudes kaaslasega klubist
Ning olles vabastand end pluusist talle hüpatakse peale
Mehed, mõelge siis, kui vähe me tegelt tütarlastest teame
Täna, täna teesklemata mängime
Täna ainult iseend ei jälgi me
Ma jätsin võimalused ootele, sest näib, et andsin liiga vähe süüdet
Ning ennast lohutan, et on see on vaid faas, mis kindlalt läheb üle
Kuid olles teadlik tõest, maiteegi sellest saladust, et kõhklen
Kuidas käituma peaks siis, kui mind viib ahastusse mõte
Et ma pole ainus, kes on lakkamatult silitand ta õlgu
Ja pikast talveunest on üles ärkand liblikad ta kõhus
Mis tingib omakorda vajaduse naudingute järgi
Ja kui leidub sädemeid, on ta ikka see, kes naudib tulevärki
A see paus vist tuleb päriselt, kui ta jooksujalu läheb
Siis selle hingetõmbe tarbeks jääb mul kopsumahust väheks
Ja kui ta must viibib kilomeetreid eemal
On mul ohtralt teadmatust ja jääb vaid loota, et ükski iidol meid ei reeda
Jääb õhu küsimus, et kas tal on veel küllalt huvi
Maipüüa vanu hirme varjata, vaid loon neist üha uusi
Ja kuniks homseid üllatusi ei ole pärale veel jõudnud
Võtan päevakaupa ja katsun esmalt tänastega jõudu
Täna, täna teesklemata mängime
Täna ainult iseend ei jälgi me
Jääb märkamatuks see, mil nähtavust vähe
Ning järjest vähemaks ka lähedust jääb
Nii palju määramatust
Sai läbi päev ja ilma et säraksid tähed
Nüüd sajab pähe justkui räästast jääd
Ei pannud tähele ega
Jälgind märke, et kui järsku see käis
Et nüüd mu häälest on vaid kähedus järel
Ja nii see lähebki, et
Jään mängust välja nagu mälestusmärk
Kui püüan päästa mis päästa on jäänd
Ma päris täpselt veel ei tea, kus maal mu kannatuste piiripunkt on püsti
A ei saa öelda, et need jamad musse piinlikkust on süstind
Olen ise saand vast küpsemaks ja näen
Kui hea on lõpuks öelda kõike, mis on ütlemata jäänd
Seepärast räägingi nüüd avalikult, avameelselt, mitte salakeeles
Et me trajektoorid jääksid paralleelseks
Ja et ei oleks silmad maas, kui ringi toimetame samal laiuskraadil
Ega langeks lolle otsuseid, mis vajaks vaidlustamist
Olen kindel, et siin loos ma märkan õpetlikku tahku
Alles siis, kui on kõik plussi kandvad mõtted minust lahkund
A enne veel, kui sellest järeldusi teen
Saan ma teada, kuivõrd väsitavaks muutuda võib ärevus ning see
Et enda vaimusilmas näen neid mänguhoos, kuid teesklemata
Ja iga pilt mu mälusoppides meist kahest mõjub selle keskel tapvalt
Ja põhjustab mus stressi
Sest järjekordselt pole mina see, kes talle täna õhtul pakub seltsi
Täna, täna teesklemata mängime
Täna ainult iseend ei jälgi me